Kalevi Jahtklubi
Pirita tee 17, Tallinn
Pirita on olnud soositud suvituskoht sajandeid. Eriti hakkas Pirita populaarsust koguma 20. saj. alguses, siis hakati hoonestama Pirita jõe läänepoolset kallast, kuhu ehitati ka Karl Burmani 1911-12. aastatel projekteeritud Kalevi seltsimaja, mis aga hävines II maailmasõjas. Selle kohale projekteeris Peeter Tarvas, “Eesti projektis”, tõenäoliselt kollektiivis, 1949. aastal, Kalevi tellimusel uue seltsimaja – Jahtklubi.
Jahtklubi peahoone on kahekorruseline kelpkatusega puitmaja Pirita jõe kaldal, mis on galeriiga ühendatud kolmekorruselise torniga. Jõepoolsel küljel on ka suur terrass, mida piirab läänest madal paekivist müüritis. Hoone oli omas ajas üks modernistlikumaid, ehitatud funktsionalistlikus stiilis, mida tõestavad ümaraknad, puhtad seinapinnad ja tagasihoidlik masinaesteetikast lähtuv dekoor. Jahtklubi on valminud ajal, mil arhitektuuris püsis veel stalinismieelne ebaselgus ja arhitektidel oli võimalus oma projektides kasutada Eesti ajal populaarsust kogunud funktsionalismi ja esindustraditsionalistlikke võtteid, mis mõne aasta pärast tugeva kriitika alla sattusid. Funktsionalistlikult on kujundatud torni aknad, kus on nii lint- kui ka ümmargused illuminaatoraknad. Siin on arhitekt muuhulgas eeskujuks võtnud kümnend varem valminud Olev Siinmaa paljukiidetud Pärnu Rannahotelli. Ehitise põhiplaan on ebasümmeetriline (torni, veranda ja galerii tõttu), aga ruumide paigutus on suures osas sümmeetriline. Hoone jaguneb kaheks tiivaks. Merepoolses tiivas asuvad esimesel korrusel klubi saal koos veranda ja köögiruumidega ning teisel korrusel väiksem nõupidamisteruum. Pirita tee poolses osas asuvad nii esimesel kui ka teisel korrusel kontori-, riietus- ja klubiruumid. Peahoonel on madal paekivist sokkel ja madalakaldeline kelpkatus. Sokli idaküljel on nurgakivi, millel seisab tahutuna kiri – VSÜ Kalev Jahtklubi. Laudis on korrustel erinev – esimesel korrusel rõht- ja ülemisel püstlaudis. Hoonet liigendavad erineva suurusega uksed ja aknad. Kahte hooneosa ühendav galerii seisab õhulisust rõhutades postidel. Torni pääsebki galeriist ja Pirita tee poolselt küljelt. Peahoonet ilmestavad ka terass ja rõdu. Oluline element on läbi kahe korruse ulatuv suure aknapinnaga vestibüül, mis avaneb jõele. Algsest kujundusest on säilinud teisel korrusel asuv suure tõenäosusega Peeter Tarvase enda projekteeritud laud koos toolidega. Hoone algne värvilahendus nägi ette esimesel korrusel heledaks värvitud ja ülakorrusel tumedat laudist ning valgeid detailiosi (aknaraamistused jms). Interjööris on aastate jooksul remontide käigus kadunud algne ilme, kuid väliselt ja mahuliselt on vähe muutusi toimunud.
1987 a. tellis Kalevi Jahtklubi, kommodoori Sven Kochbergi isikus, renoveerimisprojekti äsja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi juurde loodud üliõpilaste projekteerimisbüroolt. Projekti teostas arhitekt Enn Laansoo. büroo ainukene töötaja. Tõenäoliseks põhjuseks, miks projekt telliti üliõpilasbüroolt, oli arhitekt Peeter Tarvas, kes oli tol ajal Kunstiinstituudi prorektor ja büroo toetaja. 1988-89a toimunud suureulatusliku remondi käigus tehti muudatusi ruumide siseplaneeringus ja ehitati tornile kõrgendus ja metallist kandekonstruktsioon, marsiväljaku sillutisele tuulekell. Sisekujundusega tegeles jahtklubi liige sisearhitekt Juta Lember.
90ndate lõpupoole koostas jahtklubi liige Enn Laansoo, vabatahtliku tööna uue abihoone projekti, mis ka ehitati.
